Potsatused: BERGEN 3 päev

Selle päeva kajastamine võttis küll palju aega, aga mis teha kui 2000 pildi sealt tuleb valida ainult mõned.

Päev hakkas hoopis märksa aeglasemalt kui eelmine hommik. Saime köögis kokku jälle ja alustasime söögi tegemist. Hoolimata, et piim üle kees oli pudru väga maitsev :D. Proovi ise vale protsendi sisalduse piimaga süüa teha :D. Lisaks tuli valmis teha riisisalat meie pikema reisipäeva jaoks. Egas kunagi ei tea, kas mägede vahel on kuskilt mõni söögikoht võtta... ja nagu välja tuligi ega me väga ei eksinudki.

Üks suuremat sorti hakkimine oli...

Ega reisil käimine pole mõni puhkusel käimine. Tamp ikka taga koguaeg :D. Kui hommikul kohe käima ei saa, küll siis tuleb lükata :D

Niisiis - retk fjordide juurde. Minu geograafist ema manitses juba enne reisi, et kui te Norra lähete ja fjorde ei näe, siis teil pole mõtet sinna üldse minna...
Liikumis vahenditest otsustasime võtta rendikad :). Pika kaalumise peale tundus Avisest automobiilide võtmine kõige mõistlikum. :D. Me saime omale Möller Bil-i :D - Wolkswagen. Das Auto- ei kõla mitte kunagi enam minu jaoks sama moodi :D.

Kohe näha, et vanad sõbrad - eks rendikad ole ikka tänavapildis kõige puhtamad ja kenamad

Võtsime oma kolm asja, kaardid käima ja minekule... ja see juhtus tänu meie uimerdamisele alles peale kell 12 paiku

Pool teed sai tunnelites veedetud, isegi neid pole nad suutnud sirgeks ehitada :D

Bergenist suundusime Oslo maantee poole, esialgu...

Ja maastik läks aina kenamaks...

Eespool ainult mäed ja mäed :)

Tegime väikse peatuse, et panna oma coolidele automobiilidele Eesti lipud külge :D

Erutus oli nii suur, et pani lausa lendama...

Kord ja kohus võõral maal :)

Õnneks meil ei läinud vaja kette nagu sellel traktoril :D

Norra hakkas ilmutama meile oma ilu...

Leidsime tee äärest kena waterwalli, eks ilmselt on seal ka legend taga mis selle mõõgaga kaasa käib, aga ega meil ei olnud ju aega uurida :D

Lasknud end Norra veest kasta saada, istusime tagasi oma poppidesse neljarattalistesse uutesse sõpradesse ja põrutasime edasi

USKUMATU AGA TÕSI - KADAKAS!
Lendas kord üks varblane saaremaalt Norra, puhkas oma jalakest ja tiivakest sellel nurgal ja ennäe - kasvas kadakas selle koha peale :D

Liis sai kadaka pildistamisel omale UFO soengu, hehee

Teel

Hea ikka, et need võrgud sinna kalju seintele pandi...

Norramaa "sirged" "maanteed"

Larissa ei lähe vist kunagi enam sinna tagasi. Pean ütlema, et ma napilt ei tundnud teda ära õhtul kui autost välja saime - ta oli näost täitsa lumivalge :) Ja ega teisedki kiita ei olnud :D

Nüüd võttis küll ila tilkuma ja pisara silmast välja... appi kui me ei oleks tulnud ikkagi..

Meil oli plaanis külastada Voringfosseni koske ja hüdroelektrijaama. Selleks pidime saama ühelt mäeküljelt teisele

Bruravik - see oligi meie ületuskoht.

Jaapani turistid :d

Mulle tundub, et enam ei saa viriseda, et Saaremaale lähvad väiksed praamid, sest see väike parv oli ikka kõvasti väiksem ja iga hetk oli tunne, et lähme ümber :D. Teekond ise kestis natsa vähem kui 10 minutit, õnneks.

Jälle teel

Ekseldes, jälle tänu meie poppidele telefoni kaartidele, jõudsime ikka lõpuks esimese sihtmärgini - hüdroelektrijaama :D

Aja kokku hoiu mõttes ütlen Teile kohe ära, et see hüdro poolt Te piltide pealt ei leia - kuna see pool sellest jaamast oli MÄE SEES ! :D ja loomulikult avastasime meie selle napilt seal koha peal. Päris hea töö mis :D. Samas oleks meil nägemata jäänud, kuidas üks troll seal kõrgel mäe otsas lõket tegi ja suitsu morsega meiega suhtles :D
Aga kui ma muidu Norra läheks igal ajal tagasi, siis sinna kanti enam minna küll ei tahaks. Seal olid need kaljud kuidagi eriti lähedal ja kõrged ja külmad :S. Ma ei tea, kuidas nad seal elada saavad. Kõhe hakkas.

Voringfosseni kose otsimine oli omaette seiklus...

Esmalt pidime sõitma 7 km 8 % (käänulist) tõusu mööda ülesse sõitma. Kõrvad läksid lukku kuna kokkuvõttes tõusime praktiliselt merepinnast ~800 m peale. Algas ka lumesadu ja teed läksid jäässe. Üleval oli vapsee tuisk. Leidsime sellest hoolimata sildi, mis ütles meile et me peaks nagu õiges kohas olema.

Meile avanes selline pilt :

Loomulikult. Kõik on kinni ju. Egas siis turistid ei tule keset jaanuri Norra kuulsamat koske vaatama :D

Vähemasti olid hoiatussildid välja, et igalt poolt võib alla kukkuda.

Alustasime kose otsinguid...
Kaljud, ainult kaljud

Võrdluseks - sama koht suvel (pilt netist)

Hukkunud Alpinisti hotell

Sama pilt suvel :D (pilt netist)

Otsime...

Jätsime oma jälje...

...ja kuivad sokid, kuna vahepeal olime ikka puusast saati lumes...

Ja leidsimegi ülesse! Kuigi vahepeal hakkas tekkima kahtlus, et antud hetkel on ta ikkagi juba piisavalt külmunud ja midagi polegi nagu vaadata. Õnneks oli ikka kohinat kuulda ja suutsime ennast nii palju üle piirde küünitada (kuigi kõhu alt võttis julmalt õõnsaks) ja nähtud ta sai :)

Ja jällegi võrdluseks sama koht suvel :D

Piirde juures

Veel kose kohta

Kuna hakkas kergelt hämarduma ja meil oli oma mõnisama kilti sõita veel, siis seadsime sammud tagasi. Või noh põlvini, sest lumi oli ikka nii paks ja vajusime läbi :D

Järgmiseks üritasime minna edasi, sinna hotelli juurde, kuna mõnel oli vaja toiletisse minna, aga mis meid ees ootas ...

Meie oma Möller Billidega sealt igal juhul läbi sõitma ei hakanudki proovima :D, ma arvan et see oli ka napilt Jeepidele läbimatu. Kui ühte teed mööda ei saa, siis tuleb teist minna. Sõitsime edasi tsivilisatsiooni otsima. Hetke pärast oli mingi üli väke suusabaasi möödi koht, kuid ka see tundus välja surnud olevat. Aga kuna häda ei anna häbeneda, siis tuli paratamatult mingi suure prügikasti taga oma asjad ära ajada :S Ja loomulikult otsustas siis selle küla ainuke liikuv inimene sealt mööda jalutada... :D Õnneks oli pime juba. Ja kuna meil oli ettenägelikult oma salat kaasas, siis saime õnneks ka midagi kõhtu. Sööma aeg oligi autos, vahetasime aga pirukate ja salati kotte autode vahel ja kenasti saime hakkama. Kõhud täis läksime edasi, õigem oleks öelda üritasime edasi minna, sest üks äkki oli meie ees väike seisev autode rivi. Õnneks tuli seal üks mees sahaga, kes informeeris meid järgneva kohta : antud tee on läbimatu. Edasi saab vaid kahe saha vahel julgestusega :D. Kokkuvõttes oleksime pidanud ootama poolteisttundi, kuni kõik autod kogunevad ja oleksime saanud safarile minna :D.
Algas pinev arutelu, kuidas edasi toimida... Jagunesime pooleks. Kuid autojuhid otsustasid et kuna selle safari tunniga saame edasi ainult paarkümmend kilomeetrit ja veel oleks jäänud ~ 400 km minna, siis koju oleksime saanud mingi suht 2, 3 ajal öösel alles.

Meie potensiaalne ohutusauto
Sahk ise oli ikka selline, millist meie maal ei näe - põhimõtteliselt oli tal suur lõikus ees, millega ennast igast lumevallist läbi saab puurida.

Ega vist suht ei sõida ikka läbi :S

Samas ei teadnud me kas see praam ka veel tagasi läheb sellisel kellaajal... Kanna uuris asja. Sahamees oli enam kui tore :D. Pidas õues külmetava Kannaga pikad jutud maha. Kuna tema jutu järgi pidi praam, vabandust parv, ikka veel sõitma, siis otsustasime ikkagi tuldud teed tagasi minna. Sahamehel oli tõega kahju. Aga me pidime arvestama veel samasuguste tee oludega...

Sõitsime siis ikkagi oma kõrvad lukust lahti jälle ja suundusime praamile. Nad oli ülupopid mehed seal parve peal. Juba pidid lahkuma, kuid lasi vesiiri alla, kui me viimasel minutil jõudsime! Kummardus.

Edasi kulges meie kodu tee natuke teistteed mööda. 400 km asemel oli 200 km ring. Pimedas muide oli palju turvalisem tunne sõita mööda neid kaljuservi:D, siis ju lihtsalt ei näinud et kuristik on all.
Vahepeal käisime ühes väikses kohas Voss-s poes. Seal nad oleksid mind ausõna maha jätnud :D. Ei tasu ikka kõige ees käia, sest üht äkki ei pruugi sinu seljataga enam kedagi olla :D
Nu ja tankida üritasime enne Bergenit ka...ütleme nii, et bensiini saime tänu asjade toredale kokkulangemisele praktiliselt niisama :)
Hostelisse jõudmise kellaaega suht ei mäletagi enam, umbes 21 võibolla kuskil.

Maad võttis väsimus, eriti peale söömist. Kuid 4 kanget ei andnud alla ja kasutasid viimaseid rendiauto tunde praktiliselt ära. Läksime uudistama sildu ja linna natuke kaugemale.