Kodus. Kell on 16.07. Istun rõdul ja joon kohvi. Läppari taga. Nüüd on siis testitud, et Wifi on olemas meie aias, mis on super, elagu DigiTV-le :) !
Värskes õhus liigub mõte ju kiiremini. Samuti saab ennast kurssi viia, millega kohalik rahvas (loe: noored) tegeleb. Imelist idülli vürtsitavad põrisevad sääreväristaja helid kaugemalt metsa veerelt ning kulupõletamis aroomid, mis isegi selle vaikse vaikse tuulekesega kenasti ninasõõrmetesse jõuavad. Ent meel muutub rõõmsamaks nähes pilti, kus kolm noort, loodetavasti tulevast koondisemängijat, alustavad aia taga lärmakalt jalgpallimängu. Ja pall ongi õhus. Kasutades hiljuti kuuldud parasiitsõna - võluv, võluv vaatepilt.
Pilk liigub lahele, mis on nüüdseks jääkestast vabanenud. Õigus, ema käis ju täna esimest korda jalgupidi vees! Rannahooaeg on ametlikult meie peres alanud! Ja sama arvavad ka lahel peesitavad linnud. Päike hakkab küll lepiku varju liikuma, kuid mulle see sobib - päikene va pudrusilm tükib silma ja ekraanile juu.
Sellest kevadisest suminast eraldan ennast klappidega ning panen trammi ja bussi helid peale. Ärr kahe - Tjuun In on tõesti väärt saade! Samuti Saaremets.
Ning kohvi annab selle õige tooni ;)
Meeldiv, ääretult meeldiv. Ääretult saboteeriv artikli kirjutamisele...
