Minu selle suve ja ilmselt viimase aja parim raamatu lugemis kogumus on muhe raamat "Ehh, uhhuduur", mis räägib kuue karvase ja seiklushimulise eesti mehe rännakust jalgratastel läbi India, Nepaali, Pakistani, Bangladeshi, Afganistani ja Iraani.
Ma poleks arvanud, et saan raamatut lugedes nii palju naerda, puhas komöödia. Väga muhe tekst muhedatelt eesti meestelt :
Hannes Hanso, Liivo Niglas, Priit Kuusk (Wend), Mart Kuusik (Wenna vend), Kristjan Prii (Kapten Hunt), Tanel Rütman (Taniil).
Mõned killukesed huvi tekitamiseks:
Kristjan :
"Öömaja oli esmaklassiline: neli voodit, teisele korrusele pidi ronima mööda kitsast ja pimedat treppi, aga väga ettevaatlikult, et mitte kitsedele peale astuda."
"Tsang reageeris Wenna keres kiludega veidral moel ja tekitas Mendelejevi tabelisse uue elemendi. Seega võttis teele asumine mõningase aja."
"Saime erinevaid juhiseid, mis varieerusid 70 kilomeetrist kuni paarisajani, puudutades sama sadama asukohta. Tundus ebaloogiline, kuid natuke jäi hinge närima, kas oleme jälle vales kohas...?"
"Lahendusvariante tundus olevat vähe ja me arutasime, milline võiks olla India kriminaalseadustiku järgi väike pättus, mille eest meid ööseks pokri pistetaks. Variante oli erinevaid: lehma solvamine, akna purustamine, politseidauto paaki suhkru valamine või Pakistani hümni laulmine. Öömajaprobleemi lahendas Wend, kes meid kohalikku õnnepalee peosaali põrandale magama orgunnis."
"Küttematerjaliga eriti laiata ei ole, okkalised põõsad ja kuivanud jalk-või veisesõnnik ajavad asja ära."
"Küsisin Hanneselt, mis vahe on Afganistanil ja Eestil ? Vastus oli lihtne: kui Eestis pannakse tina, siis Afganistanis saadakse tina."
"Teekond Tiibetist Teherani on otsa saanud."
Mart :
"Järgmisena hakkas pererahvas kitsedele oksi ette viskama. Oksad olid Kristjani külje all ja porisedes veeres Kristjan hommiksöögilt maha. Wenda ei olnud vaja äratada, ta oksendas kilekotti. Otsustades Wenna väljanägemise järgi - lohkuvajunud telegeeniline nägu mitte-telegeeniliselt paistes silmadega - tal oli hästi halb olla. Või et - on olnud paremaid päevi. Algamas oli päev, millest ma veel ei teadnud, et tunnistan endale ja teistele ilma võltshäbita - mulle ei meeldi rattaga sõita. Üldse mitte."
"Wend arvas, et ei teeks paha kasta kaabu veega märjaks. Värskem sõita või nii. Paluski voolikut hoidvat tüdrukut natuke kaabusse soristada. Tüdruk oli lahke ja kallas täiega. Hetk hiljem saime Wenna röögatusest ja diisli lehast aru, millega tegemist. "..." Sel päeval sai selgeks meie matka juhtidee: " miski ei ole võimatu, kuni pole tõestatud vastupidine!" Paraku tähendas selline moto pidevat sattumist igat sorti jamasse: rattaid tuleb tassida kukil, sest tee kõlbab ainult kitsedele; satume kohakestesse, kus tundub, et pole kunagi nähtud valgenahalisi ja karvaseid meesisikuid."
"Kolme tuuris öösel kuulsin, kuidas Kristjan rapsis end telgist välja ja lihtasalt röökis koerte peale. Sõim oli nii vänge, et isegi seda mõistmata pidi hakkama piinlik. Koerad põgenesid ja umbes viis minutit oli vaikus tähtede all, et seejärel samas vaimus jätkuda."
Wend :
"Hommikusöögi järel esitatud arve rikkus Kristjani tuju täiesti ära. Miskipärast tekkis tal kõndiva rahakoti tunne. Hannesel oli ka sitt tuju. Suure panuse selleks andis meest vaevav pasanteeria. Võimalik, et ka see, et Hannesele ei meeldi giidiga rännata - tema peab olema rühma juht."
"Aga kuidas siis õieti juhtus, et me asusime Kathmandust teele India piiri poole, nii et meil polnud korralikku kaarti ja poolel teel selgus, et ratastega edasi ei pääse. Ausalt öeldes, ma ei tea. Me vist lihtsalt ei uskunud, et nii võib juhtuda - kuidas ei ole teed, ikka on mingi tee."
"Pärastlõunaks jõudsime esimesse Sikkimi linna Jorethangi. Sinna jäime ka ööseks. Külm õlu ja momod (pelmeenid Tiibeti rahvusköögis, Sikkimis elab palju tiibetlasi). Mart leidis ka vigursuitsu materjali. Mina ostsin õhtuks punast veini ja hotelli rõdul käis hilisel õhtutunnil kirgline tuhande tapmine. Nii kirgline, et äärepealt oleksin Kristjaniga tülli läinud. Õnneks läks kurjus mööda. Pagan, tuhat on ikka hingestatud mäng!"
"Märkimist väärib ehk see seik, et kui eile õhtul said suitsud otsa, siis Hannes saatis puhvetis logeleva politseiniku suitsu järele."
Vaatamisväärsuste kohta - "Klots on klots"
"Liivo tagarehv vajus aeglaselt tühjaks. Seega ootas meid ees ka kõrgeim rattaparandus. Tegelikult peakski tal rehvid aeg-ajalt tühjaks laskma, sest nii kiiresti nagu Liivo ei tohi mägedes sõita. Nitro-Niglas on ta uus hüüdnimi."
Liiklusmärgid Indias - After whisky driving risky / Be gentle on my curves / Stop gossip, let HIM drive
"Meie, välismaalased, saime tagauksest kätte neli kasti pakistani õlut ja pudeli džinni ilma eriloata."
Taniil :
"Killustikku tehakse jõgede ääres asuvates külades. Terved külad on ametis kivitoksimisega. Inimpea suurused kivid kogutakse kokku. Perekond istub hunniku kõrval ja toksivad haamriga just sellise suurusega tükke, nagu on parasjagu vaja."
"Kuuldavasti pidi käsitsi saetud laud olema kõige ilmastikukindlam. Nii et ökopeded, restauraatorid ja lodjaehitajad - parima materjali saate Nepalist."
"Mis puutub mu ametisse, siis reisil olen ma ikka valdavalt õpetaja, oma pärisametit ma ei reklaami. Wend näiteks on jalgpallitreener ja Hannes ka õpetaja."
Mõnus lugemine. Aga kõige parema aimu saab ikka ise uurides. Head lugemist!
No comments:
Post a Comment