Uppsala haigla eluolu võõramaalase silma läbi
Esimese asjana torkas silma nende naerul näod ja rõõmus lähenemine inimestele. Näiteks ei küsitud seal kordagi mitte mingisugust isikutõendavat dokumenti. Eesti sellist asja juba ei näe, viska aga dokument kohe nina alla.
Samuti on näha seal meeletut personaalsust patsientidega- ikka kohe käsi pihku ja öeldakse oma nimi. Ja ikka kõik - ka kõik õed, kes iga päevaselt vahetusid. Eestis ei räägi õed kohati isegi eestikeelt, rääkimata sellest, et keegi ennast tutvustaks vms.
Kokkusaamised, mis Eestis võtaksid ala paar tundi, jaotatakse seal kahe päeva peale, iga etapi tegelasega on oma kokkusaamine, kus küll sisuliselt küsitakse täpselt samu asju peaaegu. Näiteks organiseeritakse eraldi kokkusaamine isegi füsioterapeudiga, et ta saaks sulle omaette kabinetis personaalselt kõik asjad ära rääkida ja paberil peal ka näidata.
Samuti käivad seal kõik doktorid mitu korda enne ja pärast operatsioone küsimas ja uurimas kuidas ikka enesetunne on ja aru andmas kuidas kõik läks. Ning patsientidega, kes rootsi keelt ei räägi, tegeldakse veel omakorda kõrgendatud hoolitsusega. Kui vaja tuuakse ka tõlk kohale (kuigi jah, selle teenuse eest peab muidugi maksma) või otsitakse haiglast keegi, kes räägib näiteks soome keelt.
Esimese asjana torkas silma nende naerul näod ja rõõmus lähenemine inimestele. Näiteks ei küsitud seal kordagi mitte mingisugust isikutõendavat dokumenti. Eesti sellist asja juba ei näe, viska aga dokument kohe nina alla.
Samuti on näha seal meeletut personaalsust patsientidega- ikka kohe käsi pihku ja öeldakse oma nimi. Ja ikka kõik - ka kõik õed, kes iga päevaselt vahetusid. Eestis ei räägi õed kohati isegi eestikeelt, rääkimata sellest, et keegi ennast tutvustaks vms.
Kokkusaamised, mis Eestis võtaksid ala paar tundi, jaotatakse seal kahe päeva peale, iga etapi tegelasega on oma kokkusaamine, kus küll sisuliselt küsitakse täpselt samu asju peaaegu. Näiteks organiseeritakse eraldi kokkusaamine isegi füsioterapeudiga, et ta saaks sulle omaette kabinetis personaalselt kõik asjad ära rääkida ja paberil peal ka näidata.
Samuti käivad seal kõik doktorid mitu korda enne ja pärast operatsioone küsimas ja uurimas kuidas ikka enesetunne on ja aru andmas kuidas kõik läks. Ning patsientidega, kes rootsi keelt ei räägi, tegeldakse veel omakorda kõrgendatud hoolitsusega. Kui vaja tuuakse ka tõlk kohale (kuigi jah, selle teenuse eest peab muidugi maksma) või otsitakse haiglast keegi, kes räägib näiteks soome keelt.
See, kuidas seal kõik muu asjaajamine käib on muidugi omaette teema. Igasuguste dokumentide liigutamised ja info levik võtab ikka meeletult aega. Kui on kuhugi vaja minna kokkusaama ning sa pole ikka kursis kuidas asjad käivad, siis peab olema valmis, et enne tuleb 4-lt inimeselt küsida, kus see õige uks on ootamiseks, sest algne info ütleb ainult et see Entrance see ja see ning korrus see ja see, kõik. Vaata ise, kuidas õige nurgataguse ülesse leiad. Samas on nad kõik väga abivalmis ja suht jutukad :D Üks intensiivi valvearst rääkis, et ta on kõva laulja ning neil on repertuaari isegi eesti keelseid laule, sest meil on lihtsalt nii ilusad laulud :)
Ja kui oled leidnud õige nurga taguse, siis ole valmis et õige aegselt midagi juhtuma ei hakka. Ja siin puhul kehtib variant + ,mitte +-, tund aega ootamist. Kuid pluss pool on asjal jällegi see, et külastajatele ja ootajatele on suht iga nurga taga valmis kohvi ja tee laud, ja enamasti tasuta! VAT milline teenindus!
Ja kui oled leidnud õige nurga taguse, siis ole valmis et õige aegselt midagi juhtuma ei hakka. Ja siin puhul kehtib variant + ,mitte +-, tund aega ootamist. Kuid pluss pool on asjal jällegi see, et külastajatele ja ootajatele on suht iga nurga taga valmis kohvi ja tee laud, ja enamasti tasuta! VAT milline teenindus!
Kui inglastel on kella viie tee, siis rootslastel on hommikul punkt kell 10 kohvipaus, selline mis on töölepingusse isegi kirja pandud! See selgitas minu jaoks asja, miks kõik kohvikud keset tööpäeva nii paksult rahvast täis olid. Kuulsin, et isegi ala verd ei saa siis anda, kõik luugid pannakse kinni ja heal juhul 15-20 min pärast on uuesti lootust :D.
Ja palatid - tavapalatid olid ettenähtud kahekesi või üksinda olemiseks, mitte 4-si nagu meil. Samuti oli eriti aäge, et vähemalt kirurgia osakonnal olid tavapalatid vapsee 8-l korrusel. Milline vaade! Kogu linnake oli nagu peopesal.
Üldse oli seal patsientide jälgimine eriti kõrgendatud. Ikka mitu õde korraga platsis, intensiivosakonnas pläkutavad nad küll isegi rohkem kui eesti õed :D, kuid hoolitsemine oli sellevõrra topelt siiram ja parem. Intensiivosakonda sisse saamine oli muidugi oma ette ooper. Kõige pealt pead ukse tagant kella andma, siis suheldakse sinuga kaamera abil .Seejärel lükati mind kuhugi ooteruumi, mille uks samuti oli lukus ja öeldi, et keegi tuleb varsti mulle järele... kell läheb ja läheb, õnneks öeldi kuhu kella anda järjekordselt kui mulle tundub, et mind on ära unustatud. Jälle küsib hääleke seina sees, mida ma soovin ja siis saab lõpuks kadalikust läbi ka :D.
Peale intensiivi peavad patsiendid veel postoperatsiooni ruumides viibima. Seal on juba tore - keegi sebib ringi, aknaid ei ole ja kindlasti keegi norskab kuskil :D. Sisse saab ka loomulikult ainult uksekella helistades :). Loomulikult olid mobiil telefonid seal keelatud. Samas tehti meile väike erand ning me saime isegi intensiivosakonnas korra mobiili kasutada (Y).
Üldse oli seal patsientide jälgimine eriti kõrgendatud. Ikka mitu õde korraga platsis, intensiivosakonnas pläkutavad nad küll isegi rohkem kui eesti õed :D, kuid hoolitsemine oli sellevõrra topelt siiram ja parem. Intensiivosakonda sisse saamine oli muidugi oma ette ooper. Kõige pealt pead ukse tagant kella andma, siis suheldakse sinuga kaamera abil .Seejärel lükati mind kuhugi ooteruumi, mille uks samuti oli lukus ja öeldi, et keegi tuleb varsti mulle järele... kell läheb ja läheb, õnneks öeldi kuhu kella anda järjekordselt kui mulle tundub, et mind on ära unustatud. Jälle küsib hääleke seina sees, mida ma soovin ja siis saab lõpuks kadalikust läbi ka :D.
Peale intensiivi peavad patsiendid veel postoperatsiooni ruumides viibima. Seal on juba tore - keegi sebib ringi, aknaid ei ole ja kindlasti keegi norskab kuskil :D. Sisse saab ka loomulikult ainult uksekella helistades :). Loomulikult olid mobiil telefonid seal keelatud. Samas tehti meile väike erand ning me saime isegi intensiivosakonnas korra mobiili kasutada (Y).
Veel...
Üldiselt jäi mulje kui väga kallist maast (mis ei ole muidugi mingi uudis), eriti mis puudutab sööki. Pole enam vahet kas minna Mac-i s või kuhugi suvalisse söögikohta sööma, hinnad samad, ehk ala kuskil üle 100 eeku :).
Kui nende tüüpiline toit on kartulipudru ja meatball-s, siis üldiselt tundusid rootslased väga saia ja saiakeste sõbralikud. Absoluutselt kõik ka sellised R-kioski tüüpi kohakesed olid poolenisti täis igast erinevat magusa kraami ja komme. Lisaks kohvikukesed isuäratavate saiakestega iga nurga peal. Aga sellest saia-võikudest on küll hetkel siuke siiber ees. Mainimata, et sai päts maksab seal kuskil eesti rahas 40 eeku :) Samuti meeldivad neile kuivikuid, näkileibasid süüa, ja seda iga asja juurde.
Ja enamus rahvast liigub ikkagi jalgratastega. Ega nii ei ole viga, kui sul on igal pool selleks ettenähtud teerajad. Ma sain isegi ühe kalmõki käest õiendada, et mis ma jalgratta raja peal käin. No sry, ma ei ole kohalik ja ei näe sinna veelombi alla et seal oleks olnud mingi jalgrattatee märk :D. Samas ei ole Rootsis kui heaolu ühiskonnas autoga tööle minnes autot pärast mitte kuhugi parkida. Käiaksegi rattaga või bussiga, sest auto parkimine maksab 50 SEK, bussiga sõites on 1 ots 20 SEK-i.
Mina kui vaene, kuid sportlik eestlane käisin iga päev jala, tublid 20.000 sammu tuli ikka päevas ära :)
Hostel, kus ühe öö viibisime, oli muidu igati ok, mulle kui eestlasele oli eriti mokka mööda, et tasuta wifi levis isegi hosteli tuppa :). Kuigi tuppasaamiseks pidime jälle ootama mingi tund aega :). Kõige pealt et keegi üldse tuleks ja meiega suhtleks ja siis kuni üks nääpsuke neiu selle toa ära ka koristas :D
Ja teate, seal on juba KEVAD.
Aga praegu mõttes...
... olen ikka veel hämmingus, sest paneb ju mõtlema, et kui mina leian väärtusliku info netist kätte poole päevaga, kuidas siis meie riigi arstid sellest midagi ei tea, mis kõrval riikides toimub?!
... tänan südamest doktor Haile Mahtemet, teisi Rootsi arste ja Eesti Haigekassat, kes andsid vähemalt võimaluse proovida... ja seda väärib igaüks.
Kui nende tüüpiline toit on kartulipudru ja meatball-s, siis üldiselt tundusid rootslased väga saia ja saiakeste sõbralikud. Absoluutselt kõik ka sellised R-kioski tüüpi kohakesed olid poolenisti täis igast erinevat magusa kraami ja komme. Lisaks kohvikukesed isuäratavate saiakestega iga nurga peal. Aga sellest saia-võikudest on küll hetkel siuke siiber ees. Mainimata, et sai päts maksab seal kuskil eesti rahas 40 eeku :) Samuti meeldivad neile kuivikuid, näkileibasid süüa, ja seda iga asja juurde.
Ja enamus rahvast liigub ikkagi jalgratastega. Ega nii ei ole viga, kui sul on igal pool selleks ettenähtud teerajad. Ma sain isegi ühe kalmõki käest õiendada, et mis ma jalgratta raja peal käin. No sry, ma ei ole kohalik ja ei näe sinna veelombi alla et seal oleks olnud mingi jalgrattatee märk :D. Samas ei ole Rootsis kui heaolu ühiskonnas autoga tööle minnes autot pärast mitte kuhugi parkida. Käiaksegi rattaga või bussiga, sest auto parkimine maksab 50 SEK, bussiga sõites on 1 ots 20 SEK-i.
Mina kui vaene, kuid sportlik eestlane käisin iga päev jala, tublid 20.000 sammu tuli ikka päevas ära :)
Hostel, kus ühe öö viibisime, oli muidu igati ok, mulle kui eestlasele oli eriti mokka mööda, et tasuta wifi levis isegi hosteli tuppa :). Kuigi tuppasaamiseks pidime jälle ootama mingi tund aega :). Kõige pealt et keegi üldse tuleks ja meiega suhtleks ja siis kuni üks nääpsuke neiu selle toa ära ka koristas :D
Ja teate, seal on juba KEVAD.
Aga praegu mõttes...
... olen ikka veel hämmingus, sest paneb ju mõtlema, et kui mina leian väärtusliku info netist kätte poole päevaga, kuidas siis meie riigi arstid sellest midagi ei tea, mis kõrval riikides toimub?!
... tänan südamest doktor Haile Mahtemet, teisi Rootsi arste ja Eesti Haigekassat, kes andsid vähemalt võimaluse proovida... ja seda väärib igaüks.
