"Edith Piaf - elusse armunud" - soovitan!

Kurb ja traagiline elu - see annab alati head materjali märkimisväärse filmi tegemiseks. Hea see film igal juhul oli. Kuid heaks ei muutnud seda ainult mitte story ise vaid ka kangelannat kehastanud Marion Cotillard näitlejatöö - imetlusväärne. Nagu ta ise oleks laulnud neid laule - nii realistlik. Peale filmi lõpus kõlanud lugu tundus nagu oleksin tema kontserdile sattunud ning palju ei puudunud et oleks plaksutama hakanud.

Film mõjus mulle ja pisarad jooksid.

Natuke sellise nostalgilise ja kurvameelse tundmusega läksime kaarsilla alla tähti vaatama. Edith hääl kumisemas, sain saagiks kaks kukkunud tähte (siin kohal pean mainima, et eile oli see number kolm - 15 minuti peale, nii et kes väidab et tema ei näinud, siis ei osanud õieti vaadata!).

AGA, ... aga ikka peavad tulema mingid suvalised inimesed (need olid siis seekord venelased ja juua olid nad ka ikke juba võtnud) ja asja ära rikkuma :S.
Ok, küsivad naiste käest suitsu ja tuld...
Mina: No anna andeks - mul ei ole näed, ei tee suitsu!
Nemad: A mis su nimi on ...
Mina: Ei ole vast oluline.
(mõttes : äkki hakkaksite minema...)

Mina : ei no kuhu sa oma kätega tuled...
Nemad kaovad õnneks.

Eino ... tänks seda oli jah vaja.

Nu tuleb mainida et üldse oli imelik õhta kuidagi, meie omaette vaikselt kaelad õieli vahime taevast ja siis iga kolmas mööduja (enamasti noormehed :D ) - tere ütlesid või lihtsalt head õhtut soovisid. Või kui sõbranna kodu poole natuke saatsin, ka mingid noored küsisid tuld - muidu olid käitumine täitsa vinksvonks, kuigi Laua viin käis käest kätte. Ja kui saigi tuld möödujalt, siis suutis oma suitsu kohe ära kustutada, noorte entusiasm ei raugenud ja ka nemad soovisid meile kena koju jõudmist. :)

Pimedas liikudes võib ka toredaid inimesi kohata.