SÄLEN

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Seekord saime Säleni.

LIIGUME

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - päike paistab silma, tuleb suusaprillidega selle vastu võidelda.

Peaaegu

Siiski pidurdus, keegi otsustas teisele tagant sisse sõita. Eks me siis ootasime :)

TUTVUME

Esimene päev tervitas päiksega :). Superlux. Skipassid isegi töötasid kõigil ja nii me tõstuki peale lippasime. Mnjah, oleks me siis teadnud, et selle tõstukiga enam sõita ei õnnestugi :D

Vahva, kuid siis suht madal mägi neil seal.

Mõned rajad sõidetud, leidsime metsad. MMmmm, millised metsad, kõige tuusamad siiamaani, kus käia on õnnestunud :). Ja miks küsite? Ikka sellepärast, et olid parasjagu tihedad, nii et sa seal puude vahel möllata :) Ja puuder oli ka just seal :)

Kus on meie kodu?

Enamvähem koordinaadid paika pandud, hakkasime otsima kodu, et saaks otse metsast sõites maja ukse ette :P. Ei läinudki kaua, ja kodu oli täitsa olemas, sai täpselt ukse ette maanduda :D.
OKok, ühe korra maandusin natuke enne koduust :D

Kraavis :D

Kallur ka :D

Õhtul ei olnud palju vaja, et meil tore oleks. Sai seal kappe revideeritud, müstika, mida inimesed kõik sinna jätnud on :). Siis veel natuke zetoone, mängukaarte ning Pokkeri komplekt sai kokku :)

Pokker

Kolme laskumise päev

Well, (sõbra)päev algas sellega, et Docx lippas poodi piima järele ja mina küpsetasin pannkooke tükk aega. Lõpuks saime kuidagi välja aetud, kuid oh õudust - päikest ei olnud :P, aga see eest oli TUUL, no ja ega meie keskuse PANORAM EXPRESS siis ei sõida. Pulga otsas ka ei viitsinud kõlkuda. Otsustasime, siis, et vaatame teistele nõlvadele ka. Selleks, et sinna saada oli mitu võimalust. Skibussiga või siis kõige lähemasse naabernõlvale sai meie "lemmik" nööptõstukiga. Sisuliselt oli tegemist murdmaa tõstukiga, kus siis sai 15 min järjest kõlkuda ja kruiisida. Olen aus, kui muusikat ei oleks kõrvas olnud, ei ole suutnud seda üle elada, sest tõstukist tuli kinni hoida, mitte sellega sõita :D

Murdmaa lumelauatamine

No, ok. Saime siis murdmaa kilomeetrid läbitud, olime HUNDjälletvälletis kohal. Tõstukiga ülessse aga sealt avanes selline vaade...

Mitte midagi ei NÄE, hapnikku ei tule kopsu, sest tuul puhub hinge lihtsalt kinni. Ruttu alla tagasi.

Otsustasime vaprad olla ja uuesti minna ülesse. Ja sama ruttu alla jälle :D. Jama värk ikka, mis nüüd siis teha... Aga läheme bussiga Lindvälletisse. Mõeldud tehtud, leidsime isegi peatuse varsti ülesse. Teised ka juba ootasid ja suusabuss tuli ka juba varsti :). Tipa tapa bussi ja potsti maha. Ega milleks vaadata, kuhu see buss üldse sõidab... ületähtsustatud juu. Ja siis me kruiisisime mingi tund aega vales suunas :D, a noh, polnud hullu, vähemasti oli soe (nii me püüdsime tuju hoida :P).

3000 metsamaja ja 10.000 puud hiljem jõudsime LÕPUKS Lindvallenisse kohale :). Tuult peaaegu et ei olegi ja kõik tõstukid töötavad kenasti.
Super.
Jajaa, looda sa... seal üleval oli veel hullem. Kui ma eelmises keskuse arvasin, et ma ei saanud hingata, siis hetkel ma ei saanud tegelt ka. Ja tõstukilt maha saamine osutus peaaegu et kontemurdvaks. Tiu oleks äärepealt teisele ringile läinud :D, sest tuul surus tooli tagasi... Õnneks suutis kõrvalt maha saada kuidagi.
No nii, õnneks oli seal kohe üks maja olemas, kuhu siis sooja üritasime minna. Raske oli. Aga sisse saime :D. Päris mõnus oli seal sees vaadata kuidas inimesed tuulega võitlesid väljas :D.

Mõni tund, jah päriselt olime ka nii kaua seal, hiljem võtsime jõuvarud kokku ja suundusime tagasi õue, sest alla pidi ju ka saama tagasi :D.

Lindvallenis olid kõik rajad nimelised, kuna tegemist oli Kalle nimelisega, siis loomulikult tuli pilti teha :)

Kuna mäed madalad, siis alla jõudsime päris ruttu. Tiirutasime natuke poes veel, ja siis tuligi juba suusabuss. Seekord läksime õigele poole.
Oma Tandadalenis tagasi, otsustasime kohalikud poed üle vaadata - noh need kaks poodi siis :). Kama oli suht vähe seal, aga noh, toidupood oli ikka asja eest :D.
Samuti leidsime ka lõpuks afterski koha ülesse. Kui seda nii saab nimetada. Kella 16-17-ni mängib bänd ja peale seda pooleks tunniks veel raadio vaikselt mängima pannakse. No ja seda, et midagi osta sealt on siga kallis. Aga see oli tore et ID-kaarti soovisid nad minu käest küll näha :). Tüübil läksid silmad ikka päris suureks :D

No kui pool 18 raadio ka kinni pannakse ja kõik koju lähevad, eks me läksime ka siis :D. Järgnes kokkamine, film ja pokker.

Tunde bussisõitu ja kolm laskumist. Selline päev siis.

MINE METSA!
Davai!

ehk metsapäev!

Otsustasime, et see peäv tuleb korralik sõidupäev, mis siis, et tuult oli omajagu ning meie istetõstuk jälle EI TÖÖTANUD. Krt, memmekad seal keskuses. Eks võtsime oma tuttava pulktõstuki ja kruiisisime ülesse. Isegi sellepärast ei viitsinud stressata, et pidime üks jalg lahti sõitma tõstuki peal...
Ilm soosis meid siiski, ja lasi päiksel sirada :)

Kurja kui mõnusad metsad seal on :)

Eks juhtub :)

Stuck :D

Värske õhk teeb imelikuks

Looduse armastus ehk puukallistamine

Haaa, eks ma mainin jälle kui vahvad metsad seal on. Isegi hüpekaid oli mingi sada :D. Ja peale seda loomulikult kui meie metsa ronisime, hakkas sinna ka muud seltskonda tilkuma :D
Nii sellepäeva ja reisi saagaks said siis hüpete pildistamine :D. Mina sain oma fotokaga teised kohe pildile:




Aga teistel see sellel päeva mitte ei õnnestunud :D. Eks mul tuli siis koeri silitada :P

Raske päev seljataga, külastasime korra ka afterskid :)

Mnjaa, täpselt sama teema mis eelmine päev. IIGAAAVV. Aga läheks Hundjälletvälletisälletisse ...davai. Kruiisisime jälle nööptõstukiga murdmaad ja varsti olimegi kohal. Nojah, ega seal targem ei olnud. Ei tea mina mis neil rootslastel viga on. Pidu käib ka kellast kellani :D. Üks siider reisipassiks ja murdmaatasime tagasi Tandadadadadalensisse :P.
Ega meil midagi proovimata ei jää. Tillude "tõstuk" ehk eskalaatoril käisime ka ära. Pean mainima kohe, et jala sai kiiremini :D

Ülla ülla, kodus kokkamise ja pokkeri tiir :D

PÕIGE NORRA - TRYSIL

Vahva oli see, et suusapassiga sai minna külastama üheks päevaks ka 50 km eemal olevat Norra keskust Trysilit. Neljas päev sai siis ennast sinna kohale veeretatud.

Trysil meie keskusest nähtuna

Kohapeal

Nooh, fäänsim ikka. Kõrgem ikka. Ingliskeelsem ikka. Jah, viimane oli jah oluline point, sest rootslased teist rahvust väga ei tunnista või vähemalt eeldab, et ma oskan rootsi keelt nagu sünnist saati. Suht kahtlane kui baarmanniga näiteks rääkides oled juba mitu lauset ingliskeeeles vahetanud ja siis arve summa ütleb sulle ikka rootsi keeles. No anna abi.

Kuna oli juba neljas päev ning parki ei olnud ikka saanud veel, siis hakkasime kohe ennast sinna poole sättima. Omamoodi triki oli algul sinna pääseda, sest lambist olid seal mõned vastunõlva minekud :D.

Loogish, pipe-i ei olnud ka Norra omas :(. Nii kole kahju lihtsalt. Nii väga oleks tahtnud pipe sõita, nüüd kus oskusi juba rohkem. Kurja küll, et Hemsedalis käies sittagi ei osanud veel :D.

Ok, pipe ei ole, lepime sellega. Aga miks nad tavalistlparki ehitada ei oska ??? Kes teeb niimoodi pargi, et alguses on tavaline rada ja siis all on hüpekad. Loogish, et kõik idioodid seal niisama kruiisima kukuvad ja neil, kes hüpata tahavad, seda teha ei lase. Lihtsalt hoia peast kinni, kuidas nad seal käitusid ikka. Hea, et enamvähem terveks jäime. Kallur muidugi kukkus napilt käe katki.

Esimest korda tekkis tahe hüppeid teha, aga näe kartsin seda lolli seltskonda seal rohkem kui hüppeid. Mõned siiski õnnestus teha ja hüppasime jalad pehmeks. Kuna ilm hakkas selginema, üritasime õnne, et saaks ka kõige kõrgemal tipus ära käia. Niinii, rajakaart näitas et sinna saab ainult nööptõstukiga, well... kuna olime juba peaaegu sõbraks saanud sellega, siis eriti ei põdenud.
No, AGA OLEKS PIDANUD. See oli konkurentsitult maailma kõige õudsam tõstuki sõit siiamaani. See, et tegemist oli uute nööptõstukitega ei tähendanud midagi muidugi - see pulk oli mingi eriti jäme ja pikk, sai siiski seekord kuidagi kahejalavahele pandud - isegi nii, et 1 jalg lahti oli.
Nii, rada on päris ok, aga kus see tõstuk alles kihutas. Turbobuustiga rühkisime edasi. Ja siis tuli tõus....
ÕUDNE OLI. Hoidsin 10 küünega pulgast kinni ja palvetasin et maha ei sajaks sealt, sest ma ei olnd nõus sealt veelkord ülesse tulema. Jess jess, lõpp paistab... EI, kurv ainult ja uus tõus jälle. Sellise turboga ei sõida isegi need istumisega tõstukid. Ja siis ma nägin kuidas Kalluril juba 1 jalg mööda maad käib... õnneks jäi püsti ja jõudsime kõik tervena ülesse.
Enam sellisega ei sõida. PUNKT.

Üleval oli muidugi päris kena :), päike piilus juba. Kruiisisime natuke radade peal ja rihtisime Wärmesitse tõstuki peale :P. Ja see vääris oma nime. Mõnus soe oli istuda ja luugi sai ka eest kinni tõmmata :)

Eks jalg natuke pehmeke ka lõpuks, suutsime päike loojangu ära oodata...

Siis kihutasime alla tagasi, hommikune mõnus puuder oli kahjuks rajalt juba maha kratsitud :S. Aga selle eest leidsin järgmise vahva ROOSA asja :D

Ja rääkiva mõmmi ka....

Kõht mõmmil läbi patsutatud, liikusime tagasi kodu poole. Päris hea väss tuli :)

PARGIPÄEV

5-s päev. Jälle päiksega õnneks. Hommikul läksime siis kohe Lindvallenisse uuesti, sest seal paistis päris ägens park olema ... tuli ju üle vaadata.

Vahepalana - mõned vahvate nimedega rajad Lindvallenist:

Ja seal siis see oligi. PINK park

Saate aru, selline park on siis kodus neil, nagu iga päev. Ila tilkumas läksime uurima, kas hüpata ka julgeb seal :D

Kallur ei saanud meiega pargis möllata, kuna norras suutis ikka käele piisavalt liiga teha, nii et tema siis möllas samal ajal radade peal.

Siis kui Kallur tagasi jõudis hakkas klassikaline pildi saada, et Cäps ka hüppes pildile saada. Mina Pink parki muidugi ei trüginud, aga õnneks oli seal kõrval family park, kus olid täpselt mõned hüpped mulle ka :). Päris vahva oli 4 hüpet järjest teha, nii et maha ei kuku :).

No, aga see ei tähendanud, et minu hüpe oleks pildile jäänud :D. Docxi oma, kes sõitis testimiseks, loogish jäi kenasti peale :D

No vähemalt jäi minu snowflake peale, kaugel küll, aga siiski :)

Enam ei suutnud hüpata ka korralikult ja nii otsustasime selleks päevaks mürama hakata hoopis. Loomulikult olid nad parki vahvaid autosid ja busse vedanud :)

Aga siis ei jaksanud enam midagi, tehke mis tahate...


Aa, jajaa, näete, sellise lumememme ehitasime ka :)

Rootslased vist ei kannata üldse alkoholi, igal juhul pakkusid mitmed purjakil tüübid bussipeatuses omajagu tsirkust :D. Isegi hea oli see, sest bussi tuli mingi elukaua oodata.
Tunnike hiljem olime jälle õnnelikult kodus :).
Õhtul suutsime ennast kuidagi nii palju kokku võtta, et ikka ametlikule reedesele afterskile ka jõuda.

VIIMANE PÄEV- pilti püüdmas ehk lihtsalt ellu jääda proovimas

Ilmateade ei valetanudki - sadas jälle laia lund ja tuiskas. Üllaülla, istetõstuk ei töötanud jälle. Läksime oma metsa siis tagasi, äkki saame minu hüppe pildi ka tehtud lõpuks.

Nooh, ega eriti midagi ei näinud jälle...

... aga halleluuja, mingi pildi siiski saime :)

Nii ja siis hakkas saaga... koju minemise saaga. Tuisk oli nii õudsaks läinud, et tükk tegemist oli et rajal püsti jääda. Mingid elu suured vaalud oli tekkinud tõstukirajale. Ja siis viimasel korral ülesse minnes juhtus see mida ta terve nädal lubanud oli. Tihedas tuisus ei näinud ju midagi ja nii see laud uppi läkski. Kui aus olla siis isegi ei tea kummal meil siis asi viltu läks. 1 jalg lahti EI SAA LAUDA KANTIDA. Pekki, ma olin nii vihane, et hea et mõni tõstuki tädi või onu mulle tee peale ei jäänud. Ma oleks ikka näod niimoodi täis sõimanud neil. Kuidas ma saan niimoodi juhtida lauda seal vaalude vahel. URRR. Aga palun, suustajad võiks hakata ka nüüd ühe jalaga või ühe kepiga sõitma. Tahaks näha kuidas nad hakkama saavad ja perseli on koguaeg. Urr...
Seegi asi, et kukkusime suht üleval, nii et otsustasime jala viimased meetrid minna. Oeh, see osutus raskemaks kui ma arvasin. Tuul võttis hinge kinni ja jaksu ei olnud nagunii enam üldse.
Aga oluline oli ülesse jõuda siiski, et kõrval radadele välja ikka libiseda, nimelt vahepeal osad tõstukid ei töötanud ju.
Aga minu jalg enam ei kandnud. Ja nii ma kuskil metsas kinni sõitsin ja ei olnud rammu enam püstigi saada. Oleks ma üksi olnud, oleks jamasti olnud. Oleks tulnud mingi tunnike istuda et puhata. Õnneks teised suutsid niipalju teha, et saime sealt lumest välja :D ja rajale. Siis oli juba norm :) Ja dsiisas, kui saime koju, küll oli mõnsa!
Sai veel filme vaadatud, koristatud, pokkerit tagutud ja nii see järgmine hommiku tuligi.
Ohh saa vana, 20 cm värsket lund utli maha. Kurja,...ja meie pidime äää minema :D. Sõit tagasi kulges rahulikult. Laevas oli sama igav nagu ikka :D
Päris kodus oli vapsee sürr olla ja arvuti taga on siiamaani imelik olla :D
Aga muidu oli vahva jälle!

Teine Tulemine ehk taaskasutus KÖÖK

Ei, aasta veel sellest möödas ei ole, aga napilt küll :). Napilt mitte-aasta tagasi sain ootamatu pakkumise sõbranna käest - kas ma ei tahaks omale köögikappe ja veel koos pliidiga. Väga intrigeeriv. Sai käidud-ülevaadatud, kaalutud nii ja naapidi. Kuna mõõdud siiski sobisid, ja veel eriti sellepoolest et seal hulgas oli ka nurgariiul, samuti sai eeldatud, et kapid annab üle värvida, lisaks oli hind ma maru soodne ning kapid olid minu.

Tegemist on Rakvere mööblitehase kappidega aastast 2000 :D

Kuna sel momendil ei tulnud kohe kappidega tegelemine kõne alla, sest vastavad seinad olid alles pahteldamata ja värvimata.

Köögiseina valmimise lugu siis veelkord algusest:

Vat selline iludus nägi see sein siis kõige pealt välja :)

Ühel kevadiselt hetkel tuli venna appi remontima, jah, ma elasin juba seal sees siis....

Õpin pahteldama :P

Peaaegu et juba kannatab vaadata...

... nüüd kindlasti juba...

Siis kolis külmkapp sisse :) Kaua sa ikka hapu vorstiga võileiba sööd :), eks.

Ja siis sai ka sein omale värvi ja väikse peo nägi ka ära :)

Peale muud kuuajast remonti oli väike remondi pohmell, aga see läks paari nädalaga üle, ning asusingi kapi uksi värvima. See, et köögikapid võiks tulla halli värvi otsustasin juba kunagi ammu ära. Valget ei tahtnud ja pruun oleks väga pretensioonikas jäänud. Pealegi sobib hall kõigega.
Mnjaa, uksi pidin värvima siiski jälle toas, sest väljas pole sellist varjualust ning putukad armastavad ka sinna kinni jääda (mitte et seda toas ei oleks ette tulnud :D). Ja see oli omaette laveerimine, et ise ka pärast tuppa mahuks ja kõik asjad värviga kokku ei saaks, noh ütleme, et see ei õnnestunud väga hästi (üks läpakaklahv on siiamaani värviga koos).

Ja siis algas kõige jubedam asi selle köögi juures - ootamine. Aga, mida rohkem oodata, seda suurem rõõm on kui lõpuks korda saab. Ja oli ka :).

Vahepeal siiski ei jaksanud enam oodata, ning sai osa kappe keldrist välja taritud :

Selline oli minu ajutine mini-kööginurk

Niisiis, tekkis lõpuks üheks päevaks jälle totaalne segadus, mis meenutas remondiaega, kui ise pidin samal ajal sees elama... Küll siis olid kõvad närvid :D

Töö algab

Üks kappidest sai transpordi ajal kannatada... no mis sa ikka saepuruplaadist tahad ning see tuli siis esimeseks asjaks korda teha. Üldse oli kokkuvõttes väga palju nikerdamist. Kapp lappida korralikuks, elektritööd natuke ümber teha, sest ahi oli alles otse juhtmest seinaküljes. Omajagu vaeva tuli näha ka nurka tekkinud tühja ruumiga, sest sinna oli mõte (isa mõte) teha sisse riiulid, et seda tekkinud auku kuidagi ära kasutada.

Ventilatsiooni tegemine

Mitu töömeest on pildid ?

VALMIS

Nurgariiul tühjas augus, ligipääs siis valamukapist, kuhu sai ka spets auk tehtud :)

Köök vanas kuus vs uues kuues

Ammu ei ole postitanud, ja just remondi ja kodu teemal. Põhjus peitub sellest, et lihtsalt osad asjad pooleli, osad asjad muretsemata. Poolikuid asju ei taha ka ülesse panna :), nii et, keda huvitab ja ootab, siis kannatust. Igal juhul, ma olen über rahul köögiga, vajab harjumist veel, et ei pea vannituppa lippama iga asja järele :)

Kokkuvõttes võib öelda, et enamvähem igale köögile on võimalik anda uus hingamine, kui ainult tahta :)

Võib kohvile tulla :)

Quality time

Kardinad vol 2

Suure toa kardinad said valmis palju varem kui teise toa omad, kuid tegevuste käigus ei jõudnudki neid pilte kuidagi ülesse panna. Kuna ma õmblesin kardinaid esimest korda, siis võtsin need enne ette, kuna tundus et kui ka nende õmblemisel midagi viltu läheb, siis pole hullu, sest kangas ise oli kordades odavam kui magamistoa omad.
Tegelikult tagant järgi vaadates tundub nende õmblemine just kõige keerulisem, kuna kangas ei püsinud mõõtes ega traageldades eriti paigal. Ikkagi peaaegu linane ju.
Magamistoa kardinate kanga sain salongist Kangas ja Nööp väga kergesti. Oli täpselt nii, et vot see on just see õige, siis suurde tuppa otsisin tükk aega, et mis värvi ja tegumoega peaks olema.

Kuna suurde tuppa pidi tulema ainult ühed, siis pidid need täitma varjamise funktsiooni, kuid pidi tagama, et ka valgust piisavalt sisse paistaks. Üllatuslikult Abakanist ma ei leidnud absoluutselt mitte midgi ning hädast aitas välja hoopis Haapsalu ainuke kangapood.

Venitasin, mis ma venitasin, aga lõpuks võtsin kätte ja hakkasin meisterdama. Võin öelda, et kolmandaid kardinaid tegin juba kindlama käega, kui neid, kuid kokkuvõttes olen rahul. Areneda on alati, kuid kuna minu õmblemisoskused jätavad kõvasti soovida, siis pean kanga enda efekti peale lootma jääma :)