Esimene hommik Palangas. Mingi auto üürgas meil akna all mingi pool tundi - hiljem tuli välja, et prügiauto pidi elu raskeima sõidu prügikastideni tegema, sest mingi eesti turistid olid parkla täis parkinud...
Liis on natuke torssis, kuna selleks hetkeks kui tema pidi pessu minema, oli soe vesi otsa saanud. Tegelt pidin isegi mina juba pool aega külma kannatama...
Aga sellegi poolest oli tuju kõrgel ja alustasime oma truuks jäänud küünelaki teemadega :D
2*3 m tuba. Teistel oli telekas ja isegi külmkapp. Meil oli põrand ja laud :D
Pestud, kustud, kammitud ja võisid tulema hakata järjekordsed juhtumised reisimise saagas...
Euro unustas külmiku tööle ja aku oli hommikuks kenasti tühi :D
Aga asjalikud mehed said aku õnneks 5 minutiga enamvähem täis nii et auto läks ikka käima. Õnneks just sellepärast, et plaan nägi ette, et 3 auto täit ehk 10 inimest lähevad ikkagi Nidale välja ja meie ekipaaz pluss autos loksumisest väsinud Kauri otsustasime päeva veeta Palanga rannas lebodes.
Pakkisime oma asjad enamuses Kanna autosse, kuna edasipidi olid meid viis inimest autos. Auto aku piisavalt särtsu saanud ja nii nad lahkusid signaalitades Nida poole, kui meie aga sammud ranna poole seadsime. Ilm oli ilus ja tuju laes.
Randa jõudnud otsisime rahvasummast omale vajaliku suurusega lesilat. Kohe hakkas silma suur plats, omakeskis mõtlesime veel, et huvitav kuda sai selline platsike tühjaks jääda. 15 minuti pärast oli selge - sest meie seljatagant ruupurist tuli iga 15 minuti järgi teadaanded, mida rannas tohib ja ei tohi teha. Osa teksti tõlgiti isegi vene keelde va see lõik, mis rääkis et alkoholi ja narkootikumi ei tohi rannas tarbida (sellest ikka saab aru). Igal juhul teiseks rannas oldud tunniks olin valmis kas ise selle posti pikali jooksma või ruupuri midagi täis toppima, et see vait jääks!
Aga muidu oli rannas über CHILL
Vesi oli mõnus ja seltskond kõrgemail tasemeil.
Mõned märksõnad tagant järgi minu reisiraamatust:
Tänu väga kirglikule UNO kaartide tagumisele tekkisid järgmised märksõnad :
Liina - mühakas
Liis - väike ahv
Kummilapsed ja silikoon rinnad
Lisaks:
Liis istub kesed merd ja karjub: "mul on nii külm, mul on nii külm, mul on nii külm.." :D
Teised samal ajal...
Kuna ma ei tea väga detailselt, millega nad päev otsa tegelesid siis kajastus piirdub piltidega.
Aga tundub, et salamisi on ka Kanna ja teised tunnistanud CäpsMap-i parimust!
Delfinaariumis nad käisid :)
Rannas ka!
Ja luidetel veetsid ka omajagu aega.
.JPG)
Kuna oli kokkulepitud, et telgid võiks ülesse panna ikka valges ja söönuks ka siis 8, 9 ajal oli arvestatud aeg kokku saada lõkke platsil järve ääres kuskil Leedu võsas. Selles valguses hakkasime peale 3-e rannast ära liikuma. Tühi kõht ei ole hea kuues kaaslane meie ringis, mõeldud tehtud külastasime veel möödaminnes kohalikku pizza kohta. Väga hea söök ja über hea teenindus. Jätsime omajagu jotsi samuti sinna. Kuna sõita oli omajagu kilomeetreid, siis kartsime juba, et kella 17-ne linnast lahkumine oli juba liiga hilja.
Sihtpunktiks sai Joudle järv šarkenai külakese lähedal . Leppisime kokku, et kes esimesena sinna kanti jõuab, läheb koha sobiva telkimiskoha jahile. Hakkasime siis vaikselt Palangast tiksuma. Ranna jätsime küll tilkuva südamega maha...
Kauri popi telefoni kaardiga ja CäpsMap-ga jõudsimegi juba ligi kella 7 ringis järve juurde. Enne seda sai muidugi tuhat korda kaheldud ja tuhandetel kitsastel tuhandesse erisuunda keeravatel metsateedel seigeldud. Lõpuks - oli stend kaardiga ja üks väga soine järv.
Liikusime siis natuke edasi ja meile avanes vaade sellele "toredale" Tondimajale. Päike oli alles kõrgel, aga ometi hakkas kõhe. Tõsiselt. Selline spuuki tondimaja oli. Maja uksed olid kinni, ühtegi selgitavat silti samuti ei olnud, nii et meil ei olnud aimugi millega tegu. Veel spuukimaks läks olemine, kui avastasin et maja ees võsas oli lihtsalt niisama mingi püha naise kuju. Nagu mis mõttes ??? Põõsas??? .... ???
Samas oli seal mingi lõkkekoha moodi asi ja oleksime oma mitme telgiga samuti sinna kenasti saanud ära parkida. Kuskilt liginesid mingi kamp lapsi, kes tulid järve ujuma. Ju siis seal ala ikkagi tohtis viibida, ühtegi keelumärki igal juhul ei olnud.
Kuid vaatasime ikkagi uuesti kaarti, et äkki saaks mingi sõbralikuma koha. Otsustasime kiigata Bijote järve äärde, seda enam, et seal näitas (mei mõistes) telkimist ja ujumist. Kolistasime metsast välja ja võtsime suuna itta. Saime meiegi siis lõpuks kruusakivid kanni alt läbi lasta ja päris mitu kilomeetrit. Kohale jõudes selgus, et autoga päris vee äärde minna ei saagi, ja üldse oli see telkla rohkem nagu kämpa moodi ja tasuline - stend oli hindadega, aga aru ei saanud ju midagi (nagu Leedus igal pool, nad ei armasta oma tekste eriti tõlkida, isegi mitte vene keelde) ja ega mul ei tulnud ju enne reisi meelda ka otsida paar sõna välja näiteks - telk, ööbimine jms. Ei, ma teadsin Leedu keeles kuidas Aitäh ja tere ja head aega öelda, oma nime ka... Aga eks elu õpetab! Igal pool ei saa inglise keelega hakkama.
Otsustasime ikkagi tagasi esimese järve äärde minna. See tähendas, et me sõitsime juba kolmandat või neljandat korda šarkenai külakesest läbi. Siinkohal oleks paslik rääkida, et meie olime veendunud, et tegemist on mingi tulnuka külaga. Enamustel oli kõrvad nagu Star Treki tegelastel teravad ja üldse nägin nad ontlikud välja. Leidsime veel poe, mis enne kell 21 veel lahti oli, varusime endale grillsütt, sest õnneks oli meil Liina grill kaasas. Lisaks võtsime ühe pudeli šampust 30 eek-ga. Oleks veel omajagu võtnud, aga krt ei osanud ju küsida, kõik oli leti taga nagu heal vene ajal meie maal. Jätsid olid õnneks kätte saadavad ja selgus, et ülihead.
Meie santlaager šarkenai poe ees
Aga ikkagi oli seal kuidagi kummaline tunne. Sellele aitas kaasa ka näiteks üks väike poiss, kes istus meie kõrvale trepile maha ja hakkas midagi omas keelest rääkima. Ma ei ole kindel, et see oli leedu keeles, marslaste pigem :D. Õnneks tabas ära, et see auto ,millel oli Eesti lipp kuulub meile ning tegi mõne hetke pärast vehkat. Lisaks sõitsid kõik inimesed selle külas vanade golfidega. Eranditult. Marslased, ma räägin!
Kõht jäätist täis suundusime šampuse ja grillsöega (süütevedelikku ei hakanud käte ja jalgadega ka selgeks tegema müüjale) võidukalt tagasi Joudle järve poole. Seekord saime sinna natuke teistteed mööda, kuid põhimõtteliselt olime sama tondimaja teise külje peal. Seal oli aga tõke ees, aga kuna sealt sai asju märksa ligemalt kätte kui teisest kohast, siis otsustasime sinna jääda.
Ja siis... keegi on seal majas...uksed on lahti ja kaks autot on samuti kuskilt välja tulnud. Rahuneme, kui näeme, et üks kalamees rahulikult õngega mässab ja meist välja ei teegi... Selge, ju siis me võima ka siia jääda. Kuna inimeste olemas olul ei tahtnud me ikkagi päris platsi peale minna, siis panime oma asjad maha, sinna kõrvale võssa, ja seda enam, et tundus et seal oli keegi enne meidki telkinud.
Auto ümber pööramisaktsioon olematutel teedel
Suurest eufooriast, et meie oleme kohal ja saame asja hakata rahulikult võtma, hakkasime toimetama. Liis läks mustikile, mina Larissaga puid tooma, et Kauri saaks grillile tule alla (kui tähti närida siis peale).
Esimesed õlled joodud, ootasime millal Kauri grilliga liha valmis saab. Cäps 2 oli ka loomulikult seltskonda kaasa võetud.
Kui kell 19 selgus, et meie kaaslased jõuavad umbes 10 paiku ja kui kell 22 oli lugu selline, et endiselt on neil 200 km tulla veel, pluss sööma aeg, siis avasime viimaks oma šampuse ja tõdesime asjaolu, et meil on viie peale kaks telki ja kaks magamiskotti.
PRIIMA!
10 punkti Liinale, kes oli ikkagi grilli otsustanud autosse pista ja 10 puntki meile et see ümberpakkimisel meie autosse ikka jäi.
Paar meist olid rannakleitidega! Õnneks oli küll soe, aga ühtegi sääsetõrjevahendit peale labakäe meil küll kuskil võtta ei olnud. Oleks siis ainult sääsed, parmud kihulased ja kurat teab veel mis kohalikud muteerunud versioonid. Mul oli kogemata paar riideeset teise kotti jäänud, nii et mina sain kenasti hakkama, kuid teised pidid küll ennast piknikutekkidesse või niisketesse rannarätikutesse mässima.
Hakkasime natuke kurjaks saama tegelt. Olgugi, et me oleksime sisuliselt kuidagi saanud ära magatud, aga kui on kokkulepe siis on kokkulepe!
Meile öeldi, et tehke piipu ja võtke lõdvalt.. ÜLLA ÜLLA, kas piip oli nende autos ja 200 km eemal?!
Samas oli päris chill ka :) hea rahulik vahelduseks. Kui me poleks ainult ennast sellest tondilossist ja kummalistest külaelanikest ülesse kruvinud.
JA SIIS ... kostub pimedast võsast raginat...
Kohale ilmub jokkis mees, kes kukub seletama, et siin ei tohi lõket teha ja telkida, mingi looduskaitse ala vms. Samas näeb kohe, et meie lõke on grilli peal, mitte maas. Rahuneb natuke, tutvustab ennast kui Feliks. Paar minutit üritame selgeks teha, kas peame hakkama ümber kolima kuhugi. Õnneks leebub ja lööb käega, ei ajanud meid keset pimedust enam ära.
Samas räägib, et - direktor buudet, direktor buudet. Liina kui kõige rohkem vene keelt suhtlev, üritas siis temaga rääkida. Selgub, et Feliks võib tulla pahandus selle eest et me seal oleme, kuna ta vastutab selle ala eest. Eks ta oli siis selle looduskaitse ala järelvaataja vms.
Selgub veel igast toredaid seikasid, et temal on parema käe luu üldse katki (tema 3,5 a poeg oli sellega kuidagi seotud) ja üleüldse, tegelt me peame oma auto sisse poole seda tõket ajama. Ta läheb toob kohe võtme ja siis saab asi korda. Emm, eks ta tegi seda külalislahkusest ja hoolivusest meie auto turvalisuse pärast, kuid ikkagi tekitas ta meis kuidagi kahtlust. Igal juhul kadus ta kuskile öhe ühel hetkel.
Meie jäime nõutult arutlema, et kas ta siis tuleb tagasi või ei. Ja sellest momendist alates kasvas ikkagi meie hirm mitme kordselt. Ta kuidagi ei tekitanud oma purjus olekuga usaldust. Meie alkoholi varud hakkasid meeletu kiirusega kaduma... stressiolukord ikkagi.
Asi hakkas meenutama õudusjuttude rääkimise ja hirmu tekitamise maailmameistrivõistlusi. Üks hetk oli junn napilt jahe, teine hetk suutsime iseenda üle ikka naerda ka veel... See oli hea märk.
Aga iga krõpsatus pani võpatama. Ja üks moment oli Feliks jälle kohal, seekord siis kuulsime kõige enne tema jalgratta kiiksuvat heli pimedusest. Endiselt purjus, endiselt katkise käeluuga aga võtmega. Panime siis oma auto raske südamega teisele poole tõket ja oli sunnitud isegi luku ise kinni keerama :S. ärge mõelgegi öelda, et oleks saanud lahti jätta vaikselt pimeduseds see oleks kohe aru saada olnud. Ja siis ütles meile, et ok, hommikul tuleb ja teeb lahti, pole probleemi aga nüüd läheb ta küla peale jooma ....
SUPER!
Nüüd hakkas Liis ka juba jooma, sest enam ei olnud vaja muretseda sellepärast, et peab äkki kuhugi mujale sõitma hakkama...
Teiselt poolt tõket ei olnud samuti võimalik autoga läbi pääseda, selleks oleks olnud vaja natuke metsa langetada... Saagi oleks ikka vaja, rauasaagi, saaks lukugi eest ära...
Meie jutud võimalikest stsenaariumitest läksid aina mahlakamaks, aga ma arvan et see oli õigustatud! Teistest polnud ikka veel ei kippu ega kõppu. Meie pahameel kasvas iga minutiga. Kas selleks oligi meil vaja tulla kell 15 juba rannast ära?!
Puhkus MY ASS. Istu kuskil Leedu võsas, lämbepalavuses satikatega ja hirmuga, et kohe kargab kuskilt metsast tuhat leedu kohalikku ossi, kes teevad jumal teab mida. Liis oli valmis minema autosse, uksed lukku panema ja paremaid päevi ootama jääma. Muidugi selgus, et kui asjad väga halvaks lähevad, siis saame kaasavõetud Thera Flu-st ninad täis tõmmata ja iseendale ots peale teha. Võiks ju aidata! Meenusid kõik need õudsamad õudukad! Arutlesime, et kui metsa läksid viis sõpra, siis mitu tuleb metsast välja...
Nii möödus paar tundi, või vähemasti tundus kohati et minutidki olid eriti pikad.
Ja järjekordselt suutis Feliks ei tea kust põõsa tagant kummituslikult kolmandat korda välja ilmuda. Oli veelgi pehmema astumisega kui enne. Mureks oli tal seekord, et kas me ikkagi ei tahaks kerge napsu võtta. Ega ei tahtnud küll eriti, aga kuna tegemist oli ikkagi temapoolse nö külalislahkusega, siis ei saanud ju keelduda.
Ja siis ta VILISTAS ... kui me vb enne tegelt midagi ei kartnud ja olime niisama kõrgendatud meeleolus, siis see hetk meil läksid kõigil näod valgeks ja pikaks...
Mitu Ossi sealt siis nüüd tuleb, õumaigood....
Jumal tänutud, ainuly 1 sõber ja see oli isegi kainem kui Feliks. Egas seal midagi üritasime hea nägu teha ja juttu ajada. Meie mõtlesime sõnu ja Liina purssis nendega vene keelt. Aru me teised võisime ju saada, aga ise öelda ikka midagi ei osanud. Nemad lasid omakorda siis puskari ringi peale. Ütlen ausalt, esimest ringi ma ei julgenud proovidagi. Pidi mingi isetehtud värk olema. Teised isegi kiitsid ja arvsid, et pole ullu maitsel midagi. Saime veel teada, et me oleme esimesed eestlased seal neil külas. Ise ta teadis ka kahte eesti keelset sõna. Kohati ta ägestus, kui me omavahel rääkisime, ütles et ta ei saa ju aru siis ja üldse pidi eesti keel kõlama nagu lindude keel :)
Puskari pudel tühjenes õnneks märgatava kiirusega. Uurisid, kus me oleme käinud jms. Kauri tegi igal juhul järjekordse kõne teistele, et nemad küll siia ööbima tulla ei saa. Liiga kahtlane. Kuid Liina julges lõpuks küsida, et kas meie 10 sõpra ka veel võivad liituda, õnneks polnud tal selle vastu midagi :D (Y). Kell hakkas lähenema 02-le. Lõpuks, lõpuks, vedas Feliksi sõber neid sealt minema. Feliks andis meile lubaduse, et enne kui ta läheb kell 9 hommikul kätt kipsi panema linna, tuleb ja teeb ta luku lahti... Nu jah, meil jäi vaid loota...
Lõpuks kell pool 3 suvatsesid teised ka jõuda, sest meil oli väsimus nii suur, emotsioone kui palju...
Loomulikult me ei hellitanud neid ja sai nii mõndagi mahlakat neil öeldud, aga ma arvan, et see oli meie õigus! Võtsime oma magamiskotid nende autost ja ronisime juba püstipandud telkidesse magama. Teised said hakati siis oma telke lahti võtma alles. Ja napilt said, sest esimest korda hakkas meie reisi jooksul sadama. Kes suutis meist, see uinus vihmasabina saatel. Oli kuulda, et ka teistel oli suht palju emotsioone olnud. Aga meid huvitav antud hetkel ainult see, kas me oma auto saame kätte või tuleb hakata hommikusöögiks metalli tabaluku näol sööma.
Lebasime seal siis tunnikese poolteist, kuni tuli teadaanne, et põhimõtteliselt on olemas ööbimine 15-le inimesele ~100-120 näkku. Meile sobis ideaalselt! Korjasime Kauri ja teised parklast sappa ja otsisime oma ööbimiskoha ülesse. Tegemist pidi olema nõukaaegse sisustusega korteritega, jah korteritega, mis lähevad läbi kahe korruse. Nende leidmine oli omamoodi lugu olnud. Nimelt oli Euro seal mõngi aeg tagasi ööbinud ja maja all olevast kohvikust saadi korterite asjapulgad kätte ja asi oli olemas. Ei saa jätta mainimata, et koha leidsid nad ka enamvähem mälu järgi :). Igati pro igal juhul. 
Õigus õigus - parkimine selle maja juures oli küll tasuta, aga oma ette komöödia, sest ruumi napilt ei olnud. Kanna pidi oma Mazda ( :P) poolenisti viltu igal juhul parkima. Vähe sellest, et kohe tuli mingi mutike õiendama ja kepiga vehkima, et nii ikka ei saa parkida, tuli ka teine mutike hiljem sama jutuga. Sellest õppust võtnud korjasime ööseks ikka lipud ära autodelt.
Lõpuks leidsime paraja koha, kus meie 15 eesti tagumikku ära mahtusime. 
Kõht täis ja meel hea, tegime jalutuskäigu Palanga peatänavat pidi mere äärde. Meie Liisiga proovisime kohalikku maiust - pehmet vahvlit pulga otsas, mis kasteti sooja šokolaadi sisse. Väga hea. 
Kiiremad jõudsid juba kai peale
Kaile pole kontsakingaga mõtet minna ;) 
Timz on ikka liiga pikk ma vaatan...
Jällegi peatänaval tagasi... 
Nii nii, osad tahtsid proovile panna oma oksetaluvuse piiri ehk läksid sõitma okse-keraga (minu venna tsiteering). See kerake kujutas siis endast pallikest, kuhu kahe kaupa (ma poleks üksi julgenud ka...) sisse istudes sai mõõtu võtta okserefleksi või püksimärgamises osas... Pallike virutatakse täie hooga vastu taevast, nii umbes kuni 70 m ja siis tuled vabalangemisega alla ja võngud seal kuni hoog on täitsa maas.
Euro ja Kauri ootusärevuses 
Nemad said kõige rohkem üleval olles peaalaspidi rippuda
Tuli välja et kellegil meist kuuest käinust et tulnud rinda pista ei püksimärgamise ega okserefleksidega. Ainult silmist võttis osadel vee välja :)
Sircu kange eesti naine oli seda juba korra proovinud, nii et ta teadis millesse ta ennast mässib... 
Emotsioonid olid laes... 
Esialgu olin ma kindel, et mina sinna ei lähe, kuid uudishimu sai võitu ja nii me Timz-ga endalegi pileti lunastasime. 
Kõige vastikum oli see esimene kord kui tunned et gravitatsioon saab võitu ju terakese ikka alla tagasi tõmbab, siis mõtlesin küll, et krt miks ma ikka tulin. Kuid teine kord oli juba softikas ja sai peaalaspidi isegi päikeseloojangut vaadata :D. Kuigi enamus aja nägime metsa ja kraanat sealt ülevalt. Kellel huvi tekkis siis näkku oli see 40 litti, (ehk 40 * 4,5 = 180 eeku)!
Ekstreemsused selleks päevaks läbitud, jalutasime poe ja kodu poole tagasi... 
Kell ligines 22-le kui poodi jõudsime. Põhihuvi oli meil ikka kerge jook veel leida, kuid tuli välja, et ka Leedus kehtib alko müügikeeld alates 22-st. See seletas ka pikad järjekorrad poes :D. Nii me ei kaotanud lootust ja lootsime parimat. Haarasime oma valikud ja järjekorda. Nii mingi turva astub ligi ja seletab miskit leedu keeles. Me eesti keeles pomisesime midagi vastu ja ta siis lõi muigega käega. Nii meil oli siis lootust et saame ikka kätte. Aga ei mingi mutike tuli ikka ja korjas meie pudelid enne kassat lindi pealt ära ja korras :D Vat kus süsteem...
Meie õhtune Palanga pidu pidi toimuma teises korteris :D, vedasime ennast siis sinna ja ega meil korralikel patriootidel ei puudunud laualt eesti lipp ega eesti õlu. Õllega oli seal üldse nii, et võtad ja vaatad et oh, kohalik ja siis vaatad et ikka Ale Coq oma :D Nii siis oli meil kogu kolmest erinevast Special -i pudelist sama sisu aga - eesti, läti ja leedu sildiga. 
Teate, ma avastasin et lisaks sellele et ma olen kergesti teisaldatav olen lisaks ka kergesti asendatav. Tasus mul paariks minutiks teise ruumi minna, kui juba võttis minu koha Cäps 2. Mainin kohe ära, et ta eelistas oma uusi sõpru rohkem kui Leedut ja nii saidi temast Eesti kodanik. 
Ka Kanna on asendatav ... Kuid sellegi poolest ei immigreerunud Kanna 2 sisse, sest Eestis saab olla vaid üks Kanna! 
Ma pidin kohe ikka välja tooma asjaolu, et vennad Kannad istuvad isegi samamoodi :)
Meie esialgsest plaanist, et 5 inimest lähevad meie 2*3 m tuppa madratsile ei tulnud midagi välja, sest liiga palju voodeid olid vabad ... nii me Liinaga saime ka see öö oma kurnatud kehad voodisse poetatud :) Väga hea uni oli!
.JPG)
